välja lähemad soovitused ja juhised kommunistlikele parteidele ateistliku liikumise korraldamiseks kodanlikes riikides. Antiklerikaalne propaganda ja “klassiolemuse paljastamine” päädis 1924. aasta 1. detsembril just Kominterni mahitusel toimunud fiaskoga. Ehkki sellele sündmusele järgnes EKP keelustamine ja põranda alla minek, ei vaibunud Kominterni huvi ateismi vastu. Näiteks eestikeelne brošüür “Kuidas usuvastast tööd teha” (1927) on trükitud just Kominterni poolt NSVL Rahvaste Keskkirjastuses kirjastuses. Vastavalt V. I. Lenini poolt antud juhenditele otsis kahekümnendate aastate lõpus taas aktiviseerunud EKP ühendust vasakpoolsete vaadetega intellektuaalidega, ära võib märkida Vilde, Tammsaare, Alle, Jakobsoni, Sütiste jt, ent kujutelm EKP õhutusel kirjutatud “Tõest ja õigusest” tundub siiski kuidagi meelevaldne. Võiks
Kohus mõistis varguste eest NS artikli 1655 lõike 2 alusel arestimajja saatmise kolmeks aastaks ja üheksaks kuuks „iga varguse eest eraldi“. Kirikuvara varguse eest mõistis kohus karistuseks NS artikli 221 lõike 2 järgi 8 aastat sunnitööd. Karistused liideti NS artikli 152*60 alusel ja süüdimõistetule määrati ainult raskem karistus ehk 8 aastat sunnitööd. Ka sellel korral leidis kohus, et kirikuvara vargust tuleb karistada kui usuvastast süütegu. Kohtu otsus, millega ühe süüteo eest määrati 8 aastat sunnitööd, raskendas tunduvalt süüdistatava olukorda. Kui kohus poleks vargusi eraldi kvalifitseerinud varavastasteks ja usuvastasteks süütegudeks, oleks NS artikli 1655 lõike 2 alusel olnud maksimaalne karistus 4 aastat aresti. Samuti oli süüdistatava olukorda raskendatud karistuse liigi valikuga. Sunnitöö on karistussüsteemis
annaabi.ee 
