Eesti uusim ajalugu 1850-1944
Keisrivõimule äärmiselt lojaalse õigeusu
riigikiriku mõju laiendamises nägid venestamise ideoloogid üht põhilist vahendit äärealade
kultuuriliseks tasalülitamiseks. Venestamisprogrammi fanaatilisemaid eestvedajaid, Eestimaa
kuberner vürst Sergei Šahhovskoi pidas eriti tähtsaks just kohaliku põlisrahva õigeusustamist
ning soodustas igati talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku. Õigeusust luterlusse
pöördumine oli keelatud. Sarnaselt varasemate keskvõimude poolt soositud
usuvahetuskampaaniatega jäid Eesti talupoegade motiivid õigeusku siirdumiseks valdavalt
majanduslikeks: peamine oli lootus saada “tsaari usu” vastuvõtmisel “hingemaad” ja pääseda
sõltuvusest mõisa ees.
Eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline
identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine
polnud enam võimalik. Samuti ei suutnud lühiajaline venestamiskampaania lõhkuda regiooni
annaabi.ee 
