V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kivist karbis; see pale, mis igavesti teise maailma poole on pööratud; see silm, millest juba
kiirgab teise päikese sära; see kõrv, mis haua seina vastu on toetunud; see hing keha vangis
ja keha selle urka vangis ning selles keha ja graniidi kahekordses kestas piinatud hinge
summutatud
hüüded -- kõik need mõtted jäid rahvahulgale tajumatuks.
Tolle aja vähejuurdlev, jämedatoimne vagadus ei näinud usutoimingus nii palju külgi. Ta
võttis asja tervikuna, austas ja pidas sest toimingust lugu, vahel isegi kummardus
eneseohverduse ees, kuid ei mõelnud palju kannatuste üle ega osanud suurt kaasa tunda.
Aeg-ajalt toodi vaesele patukahetsejale veidike süüa, vaadati läbi augu sisse, kas ta veel
elab, ei teatud suletu nimegi, teati vaevalt, kui mitme aasta eest ta siia surema tuli. Võõrale
aga, kes elava, keldris mädaneva luukere üle järele päris, vastasid naabrid lihtsalt: «Seal on