Uku Masing
me elame, on mingi väärusu tulemus. Kui jõuame õige ja tugeva usu juurde, muutume ise
ja muutub maailm.
Need aforistlikud mõtted moodustavadki Masingu evangeeliumi, mida ta uskus, milles ta
vahel kahtles, kuid mida ei väsinud kuulutamast terve hilisema elu.
Usuteadlasena alustas Masing oma tegevust vanade heebrea prohvetite uurimisega, ta on
kirjutanud pikemaid uurimusi Jeremiast ja Obadjast ning juba Nõukogude võimu ajal
pidanud luteri kiriku juures korraldatud kõrgematel usuteaduslikel kursustel loenguid
prohvetlusest. Seal käsitles ta ainevalda muidugi väga laialt, peatudes põhjalikult näiteks
Siberi samaanidel. Erinevalt tavakristlastest ja tavamisjonäridest leidis ta endale usuvendi
ja liitlasi väljaspoolt kristlust, olgu siis Siberi või Harju nõidade, sumeri preestrite, tiibeti
laamade või Ameerika põliselanike hulgas.
End kristlikuks nimetav ja selles eneseusus ülbitsev, teisi hävitav ning allasuruv Lääs oli