Giuseppe Verdi
Verdi helitööde intonatsioo-
niline lihtsus, elulisus, kirgas dramatism ja lavalisus kindlustasid talle ühelt poolt laia
kuulajaskonna palava poolehoiu, teiselt poolt aga teda vääriti mõistva muusikakriitika tauniva
suhtumise.
Kui me Giuseppe Verdi neljakümnendate aastate oopereis karakterite üldistatust ja
tunnetuslikku ülepaisutamist täheldada võisime, siis viiekümnendate aastate helitöödes
peegelduvad kangelaste individuaalsed iseloomuomadused hoopis usutavamait. Erakordsete
sündmuste, olukordade ja kanoniseeritud tüpaazi asemel said tema huviobjektideks elu
halastamatuisse haardeisse sattunud kõige tavalisemad inimesed, alandatute ja solvatute
hingepuhtusele ning üllusele vastandusid valitseva klassi valelikkus ja õelus. Muutusid muu-
sikalise dramaturgia printsiibid, avardusid kangelaste sisemaailma kujutamise vahendid.
Psühholoogiline külg süvenes, ning ehkki see romantilise ainestiku ja konfliktidega mõnda aega