V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
hieroglüüfi ja kunsti, Saalomoni ja Feidiase * vahel.
Kõrvale jättes tuhanded tõendid ja tuhanded väheolulised vastuväited ja kokku võttes
selle, mida oleme seni seletanud, tuleme järgmisele otsusele: arhitektuur oli kuni
viieteistkümnenda sajandini inimkonna peamiseks kroonikaks, sel ajal polnud ühtki
enamvähem
keerulist mõtet, mis mitte ehituses poleks väljendunud;
174
igal rahvalikul mõttel kui ka igal ususeadusel olid omad monumendid; kõike seda olulist,
mida inimsugu on mõelnud, on ta kivisse kirjutanud. Ja miks? Iga mõte, olgu see usuline või
filosoofiline, on huvitatud sellest, et teda jäädvustataks; idee, mis üht sugupõlve on
erutanud, tahab erutada ka teisi ja enesest jälgi järele jätta. Ent kui ebakindel on käsikirja
püsimine! Ehitus aga on teistsugune, kindlam, püsivam, vastupidavam raamat! Kirjutatud
sõna hävitamiseks piisab barbarist ja tõrvikust