Nõiad
saidki oma ühiskondlikku hirmu nende peal välja elada.
Nõiahulluse periood oli teatud mõttes kasulik ahnetele ja kättemaksuhimulistele
kodanikele. Ühiskondlikku hirmu kasutasid nad ära enda huvides, esitades nõidumissüüdistusi
oma vaenlastele või tuues selle ettekäändeks mõne rikkama isiku vara konfiskeerimiseks.
Samuti kasutati nõiahulluse perioodi ära poliitilistel eesmärkidel. Näiteks süüdistasid Paavst
Bonifatiust tema vaenlased postuumselt ususalgamises, mõrvatöös ja sodoomias. Väideti, et ta
tegi Kuradiga lepingu, et tõugata ristirahvas hukatusse. See süüdistus sai paavstile
saatuslikuks ning ta kõrvaldatigi ametist, tehes selle juhtumi esimeseks omasuguste seas.
Suurema osa süüalustest moodustas aga siiski lihtrahvas, eriti üksikud vanemad naised, sest
neid oli kerge süüdistada ning kättemaksjatena ei osutanud nad endast erilist suurt ohtu.
Üks kõige vähem tänuväärsemaid ameteid tol ajal oli ämmaemanda amet
annaabi.ee 
