Egiptuse ja mesopotaamia kultuuride võrdlus
korraldatud rituaalidega, mis tõstis ta teistest inimestest, ka ülikutest kõrgemale
jumalate tasemele. Samuti osales ta riigi kõige olulisematel religioonsetel
pidustustel. Kui kuningas oli nõrk, siis tõusis preesterkond võimule. Valitsemine
pidi tagama loomuliku korra riigis. Sumeri linnriiki valitses samuti kuningas. Tema
peamine ülesanne oli juhtida sõjaväge ja mõista kohut, loomulikult kuulusid talle
ka suured maavaldused, sest ta oli kõrgem seaduseandja. Kuningas osales
usurituste korraldamisel. Kui kuninga võim tugevnes, langesid templid ja
preesterkond tema võimu alla. Kuningavõim oli jumalate kaitse all ja valitseja ise
oli riigi ülempreester, teda peeti jumalate esindajaks oma rahva ees, kuid üldjuhul
mitte jumalaks endaks. Mesopotaamias pidi kuningas kuulama ülikute seisukohti.
Ülikud toetasid tugevat kuningat, kelle vallutused tõid sõjasaaki ja uusi maid.
Edutut kuningat ähvardas ülikute vandenõu ja võimmult kõrvaldamine.