Katoliiklus
sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kellele oli
olulisem nende ilmalik vürstivõim kui vaimuliku ülemkarjase kohustused. Aleksander
VI-t peetakse sageli kõige demoraliseerunumaks ning ilmalikku sära otsivamaks
paavstiks, aga tema järglane Julius II juhtis isiklikult paavstiriigi armeesid, mille
osava kasutamise tagajärjel sai Kirikuriigist üks Itaalia tugevaimaid riike. Ent Julius
algatas ka väga kuluka Püha Peetruse basiilika ehitamise ega huvitunud usupoliitikast
peaaegu üldse. Tema järglase Leo X lemmikharrastused olid jahilkäik, eksootiliste
esemete, kunstiteoste ja loomade kogumine ning pidutsemine, mistõttu kiriku
autoriteet käis üha enam alla. Reformatsiooni algusjärgus ei pidanud paavstid Martin
Lutherit kuigi ohtlikuks, kuid tasapisi selgus, et uus ketserlus võidab kõikjal pinda,
misjärel katoliku kiriku pead asusid oma usku kaitsma. Mõlema poole leppimatus viis