Tõde ja Õigus II Terve tekst
silmad pooleldi huvi, pooleldi õudusega vaatlema teisi ihuliikmeid, mida polnud põhjust praegu
puudutada. Tema ees lamas luukere, milles võis eraldada peaaegu iga üksikut osa; küljekondid,
õlapennid, selgroolülid, jätkud puusades, põlvis, pahkluis, varvastes. Olid kadunud esi- ja
tagupõsed, oli kadunud kõik, mis ehib ja ilustab nurgelist kondikava. Kõhtki oli kadunud, mis tõi
Indrekule meelde kuulsa kirjaniku, kes näljutanud enda surnuks usuhullustuses,
õndsuseharrastuses, mille tagajärjel läbi kõhu olnud tunda üksikud selgroolülid. ,,Küllap ka läbi
pan Voitinski kõhu võiks tunda selgroo lülisid," mõtles Indrek ja hea meelega oleks ta proovinud,
kas tema oletus õige. Aga natukese aja pärast sonis ta uuesti: ,,Tingimata on tunda nagu sel
kuulsal kirjanikul." Ja imelikuna tundus siin saunalaval, et niisuguse inimese nimi on Voitinski
ning et sellele nimele pannakse veel ette pan või härra
annaabi.ee 
