Kirjand Giovanni Bocaccio "Dekameron"
Bocaccio jättis mulle hea mulje, just sellega, et oli inimene, kes püüdis välja tuuua tõde, mida oli
tol ajal vähe.
Kuna sel ajal(14saj) oli kirikuelu kõige põhilisem, siis tema novellideski ja munkadest ja teistest
usumeestestest palju juttu. Arenes ka äri- oli kaupmehed, rüütlid olid kuulsad. Neid kõigis tõi ta
välja vooruslikkuse ja ka valelikkuse, mis oli väga läbinähtav.
Bocaccio naeris selle üle, et vaatamata usuhullusele, kirikumehed vääratasid nagu igateine inimene
ikka. Aga selline enesepetmine oli ikka pinnuks silmas, kui need usuhullud patustades tegid nägu, et
polekski midagi juhtunud ja siis kahetsedi pattu, järgmisel olid siis nagu süütud inglid.
Ühes novellis oligi selline situatsioon. Kaks usumeest olid suured sõbrad. Üks neist oli niivõrd
sees oma religioonis ja kombetalitamistes, et normaalsed, inimlikud vajadused jäid rahuldamata. Ja
muidugi oli tema naine kurb ja väsinud
annaabi.ee 
