"usufilosoofilistele" - 1 õppematerjal

Ernst Enno

aastal ilmusid ,,Kaua aja järel" ja ,, Vaikne tuulekene". 1898.aastal kirjutas Enno luuletuse, mis on tema loomingu tähtsamaid verstaposte : ,,Imeline helin" Imeline helin Korra minule Kõlas ­ kustumata Jääb mu põuesse. Enno oli peatunud ja jäänud inimesi vaatlema, kuulatama enese südamehäält. Ta jälgis loodust ja võrdles seda inimeste eluga 1905.aasta paiku ta hakkas eluväärtusi otsima inimese sisemisest mina-maailmast. Oma luuleloomingu rajas ta usufilosoofilistele alustele ja viljeles eriti müstilist mõtteluulet. Ta pani erilist rõhku luuletuste sisule, kuna vorm jäi tagaplaanile. Ta harrastas rohkesti vabavärssi, tarvitas ebapuhtaid riime. Enno esikkogu ,, Uued laulud" langes suure kriitika ohvriks. See on seletatav luuletaja mittemõistmisega ja lähenemisega luuletustele ainult vormilisest küljest. ,, Uutes lauludes" leidub ka rohkesti positiivseid omadusi. Näiteks soojust, hingelähedust, mis on pärit lapsepõlve kodust