Ta oli veel mõni sõud rannast eemal, kui esimese ettejuhtuva kojutulija kätte usaldas. Ta pidi rikas ning suur härra olema, ja seda nõrkeva häälega ki-sendas: oli ta juba ammugi arvanud! f "Jakob, Jakob, kas sina oled?" Sest päevast peale sai rahakukkur vana Mareti imest-luse ja jumalduse esemeks. Ta Võõras ei vastanud kohe, siis mõmises ta: ei kulutanud selle sisust midagi. Ustavana tahtis ta kõik poja tulekuni alles hoida. Sest "Mi - na - aita - mind - üle -" kas oli ta teda raha pärast oodanud ja kas võis mingi rahaga iial tasuda ta armastust! Vene jooksis randa, kuid võõras ei liigutanud end. Maret ruttas ta juurde, haaras ta Aeg-ajalt võttis ta kukru peidupaigast, vaatles seda ja silitas käega ta sametist pinda. õlast ja käest kinni. See oli kui osa ta pojast, ta vägevuse ning rikkuse võrdkuju
«Te tõotasite mulle, et lahkute,» ütles kuninganna. «Ma pean sõna. Ulatage mulle oma käsi, kõrgus, ja ma lahkun.» Kuninganna Anna ulatas käe ja sulges silmad, toetudes teise käega Estefanale, sest tundis end nõrkevat. Buckingham surus huuled kirglikult kaunile käele, tõusis siis üles ja lausus: «Kõrgus, kui ma pole surnud, siis näen teid juba enne poole aasta möödumist uuesti -- isegi kui peaksin sellepärast kogu maailma pahupidi pöörama.» Ning ustavana antud tõotusele sööstis hertsog toast välja. Koridoris kohtas ta ootavat proua Bonacieux'd, kes ta samasuguse ettevaatusega ja niisama õnnelikult Louvre'ist välja juhtis. XIII HÄRRA BONACIEUX. Nagu juba märkasime, on kogu sellesse loosse segatud üks isik, kellest me, vaatamata tema haletsusväärsele olukorrale, oleme vähe hoolinud. See isik on härra Bonacieux, tolle nii rüütelliku ning galantse ajastu üksteisest läbipõimunud poliitiliste ja armuintriigide
annaabi.ee 
