E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
20
naga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid
kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad
laiali ja hüüdis:
«Hüppa, Tarapita!»
Ja Tarapita sirge ning sitke keha lendas kui nool ta jalge vahelt läbi.
«Katsu sina sedasama,» ütles Oodo Jaanusele.
Jaanus seadis enese pea peale, ajas jalad laiali ja hüüdis:
«Hüppa, Tölp!»
Aga Tölp-Tarapita pistis keele pikalt suust välja, otsa ussikeerdudel liigutades, pilgutas
altkulmu
kollaseid silmi peremehe poole ja läks põõsa taha.
Jaanus kohendas oma keha jälle loomulikku seisu.
«Ahaa!» naeris Oodo. «Tarapita pahandab «Tölbi» üle. Miks sa «Tarapita» ei hüüdnud?
Tule siia, Tarapita!»
Tarapita ilmus saba liputades põõsa tagant. Poiss ja koer heitsid selili maha, Tarapita ajas
neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näis sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo:
«Kass tuleb
annaabi.ee 
