rahvas aga traditsioonidele ning kõnekäändudele. Selle kõige üle peab olema uhke igaüks meist, sest vaid rahvas saab olla see, kes viib keele läbi aastatuhandete ikka edasi. Andrus Kivirähki teos „Mees, kes teadis ussisõnu“ on peategelase Leemeti jutustus sellest, kuidas temast saab aastate jooksul viimane mees, kes teadis ussisõnu. Tol ajal elasid inimesed metsas, nad väärtustasid loodust ning hoidsid kokku nii heas kui halvas. Ajapikku aga vajusid muistsete aegade teadmised ussikeelest ning tavadest unustusse ning ühiselt metsas elav rahvas kolis külasse. Järele jäi vaid Leemet, kes ei suutnud uskuda, et metsarahvas oli oma keelt ning eelkõige iseennast sel viisil reetnud. Ka eesti keele suurimateks ohtudeks on võõrkeelte liigne mõju ning kõnelejate arvu suur langus. Tänapäeva noored, kes igapäevaselt arvutit kasutavad ning eelkõige inglisekeelses keskkonnas viibivad, ei mõistagi, kuidas võõrkeel võib ära ampsata suure tüki nende emakeelest
Siiani võidi püüda enda tarbeks. 3. Spetsialiseerunud toiduvalik eriti tundlikud keskkonnamuutuste suhtes. Hiina mäestikualal elav Hiidpanda sööb ainult bambusevõrseid. Teo-harksaba (kull) sööb ainult Pomacea perekonna tigusid, mida ta kaevab karbist välja oma konksukujulise nokaga. Elab Põhja-Ameerikas Florida mäestikualadel. Ka paljud putukaliigid on spetsialiseerunud konkreetsele taimele ussikeelest sõltuv pisiliblikaliik. 4. Asumine kõrgel troofilisel tasemel tippröövloomad 3. või veelgi kõrgemal tasemel tiiger, hunt, ahm, hülged, merikotkas, rabapistrik, valgepea-merikotkas. Kannatavad rohkem bioakumulatsiooni all. Ka inimene on neid meelega hävitanud kui ebasoovitavaid. 5. Ranged keskkonnanõuded või kitsas levila Liik satub ohtu kui ta sõltub mingist harvemaks muutuvast elupaigast (kasvukohast). Liblikaid ohustab lagendike, niitude ja karjamaade hävimine.
annaabi.ee 
