Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
Oleme jõudnud
selleni väiksemate inimohvritega kui paljud teised. Äkki ei olegi parim võimalik valik
populaarseim, vaid eraklik mõte osutub sootuks geniaalsemaks? Eesti inimesed on üldiselt
mõttelaadilt ikka sarnased, see hoiab suuremad sisetülid ära.
Eestlane on olnud läbi aegade ikka kuidagi teistmoodi. Meie mõtted ja otsused erinevad
sageli suuremast üldsusest. Kas siis heas või halvas mõttes, aga siiski. Juba meie uskumusedki
on olnud ikka looduslähedased ja küllaltki paganlikud. Ristiusk on meile kauge ja ebamaine.
Kuulume ühte, meie tunded ja tõekspidamised on sarnased vaatamata sellele, et me seda sageli
jäärapäiselt ei tunnista. Eestlane on loomult isekas ja isegi hoolimatu, kuid tahes tahtmata
tuleme rasketel aegadel kokku ja võitleme nagu musketärid - üks kõigi ja kõik ühe eest.
Kui varasematel aegadel on eestlasi vaadates näha kindlaid ühiseid iseloomujooni, siis