Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
ristiusu istandust oma orjusele on alistanud, mis ristiusku pööratavaid paganaid hirmuga täidab ja
pöördunuid usu mahajätmisele (ad apostasiam, U. B. 123) avatleb. Kirjas oma saadikule
Villemile (8. III. 1238) teeb Gregorius IX saadikule kohuseks kaitsta vastristituid, keda Saksa
ordu ja ka mõned teised vaimulikud ja ilmlikud isikud püüavad orjastada ja neile ei taha lubada
vabalt oma vara omada, unustades, et Kristuse usklikkudena ei ole vastristitud enam ümmardaja
lapsed, vaid vaba ema lapsed, keda Jumala ainusündinud poeg vabastas patuikkest. Saadik peab
kindlasti hoolitsema, et vastristitutega nii ümber ei käidaks, et nad Kristuse märgiga märgitutena
mitte halvemas seisukorras ei oleks kui siis, kui nad kuradi liikmed olid (U. B. 157). Et ristiusu
levimist hõlbustada ja ristiusule pöördumist õhutada, teeb ta määruse, et kui keegi sulastest, orja-