E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kohati tundub kunstlikku konstrueerimist, tahet lugejat hämastada ja põevuses
hoida. Sellega kaasneb asjaolu, et kangelastel vahel nagu taanduks üiskondlik
mõlemine ja vastutustunne, nad toimivad mõigi kord uisapäsa, ainuüsi isiklike
huvide, tunnete ja afektide mõul (eriti Gabriel), mille tõtu nende tegevuses on
teatavat juhuslikkust ja jäjekindlusetust.
Kangelane on seda suurem ja üevam, mida tugevam on tema side rahvahulkadega,
mida selgemini me tunneme ja näme tema taga rahva fü usilist ja moraalset
jõdu. Selles suhtes ei suuda Villu ja Gabriel tõsta võdsetena Tasuja
kõvale. Tasujal on «isamaa üe kõge», võtlus rahva õne ja vabaduse eest on tema
püim eesmäk ja elusisu, Villul ja Gabrielil jä ab aga üdine sageli isikliku varju.
Tuleb eriliselt alla kriipsutada seda suurepäast kordaminekut, millega Bornhöe on
loonud Tasuja võtlejakuju, keda julgesti võb kõvutada juba rahvuseepose kangelase
Kalevipojaga
annaabi.ee 
