Mina ja religioon
andma peaks? Las ma ütlen! See vabastab mind kõige oleva, kõige küüsist, mis on
aktuaalne, mis on oma suhtelisuses, oma piiratuses tõesti ebausaldatav - aga huvitaval
kombel võimaldab just see vabanemine mul olevaid usaldada, sest ma ei sõltu enam
neist. Selline usk annab minu noorele rahutule meelele rahu ja kirkuse, see arendab
mind. Nii usaldan ma kõike Olevat tervenisti, korraga, aga see tähendab, et ma ei
usaldagi Olevaid. Ma...ma usaldangi vaid olemist - ma usaldan Jõudu, mis Olevad loob
ja nad hävitab - ja see usaldus ja usk, see toetumine tähendab, et ma olengi see Jõud.
Mitte, et ma oleks nüüd see Jumal, ma olen siiski edasi mina ise, aga minus on see
Jõud. Ja see Jõud paneb mind tegema ja nägema asju, mida ilmalikud ei näe või ei tee.
Konkreetselt Kristlus on usk, kus Jumal õpetab inimesi armastama. Ja tänu sellele