Linnud
rändeaegadel ulatuda sadade ja tuhandete isenditeni. Eriti rahutud ja häälekad on
kevadised rändesalgad, sügisel paneme neid aga vähem tähele. Inimest lubab
urvalind mõnikord läheneda paari-kolme meetri kauguseni. Salkades näib lindude
omavaheline side olevat tugev, sest on esinenud juhtumeid, kus mõne isendi
sattumisel püünisesse teised tema hääle peale tagasi pöörduvad ning samuti
püünisesse satuvad. Omavahelisi tülisid ei näi urvalinnul esinevat ja arvatavasti
hoiavad paarid kokku aasta läbi.
Väljaspool pesitsusaega tarvitab urvalind peaaegu ainult taimset toitu. Kõige
sagedamini nokitseb ta kaseurbadest seemneid, kuid otsib toitu ka lepaurbadest ja
kõrgetelt umbrohtudelt. Eks sellisest toitumisviisist on tulnud ka tema nimi - urvalind.
Urvalinnu lihtne ja vuristav laul koosneb paljudest kutsehäälitsustest ja on enamasti
tasane ja kõlatu. Meie kuuleme seda vaid hilistelt läbirändajatelt kevadel ja
annaabi.ee 
