lähipiirkondades. Pähklinäpi kohta pole materjali, et nad oleksid Eestis levivad. Leedus on neid umbes 1miljon. Toituvad viljadest-marjadest. Kunel on kõige suurem unilane ning arvatavasti Eestis seda liiki pole. Rotisuurune loom. Lõuna- Euroopas on tavaline liik. Ränd- ja kodurott on kaasliiklased. Koduhiirel on spetsiifiline lõhn. Pisihiir punub endale pesa nagu lind. Talveks lähevad ikkagi urgudesse, sest talvel on maa-alustes koobastes soojem. Uruhiirel on lühem saba kui päris hiirtel. Pea on paksem. Uruhiired elavad avamastikul ning on viletsad ronijad. Leethiir on punakat värvi ning tavaline liik Eestis. Elavad metsades ja parkides, väga hea ronija. Mügri ehk vesirott elab pinnases/käikudes, ajab mulda üles nagu mutt. Kõige suurem uruhiirlane on ondatra. Saba on vertikaalselt lapik. Umbes kassisuurune loom, aga koprast väiksem. Kaitsealused liigid – kõik nahkhiired, lendorav, kasetriibik, pähklinäpp, lagrits.
keskkonna ressurssidega. Suurimat populatsiooni tihedust, mida keskkond suudab kanda, nimetatakse biotoobi kandevõimeks. Logistiline kasv on harva ühtlane, sest kiiresti suurenevates populatsioonides on tihti kõrvalekaldeid ja ka biotoobi kandevõime võib muutuda. Kõige selgemini näeb kandevõime muutust nende liikide puhul, Endla Reintam, 2008/2009 44 kel sünnib mitu sugupõlve aastas. Näiteks niidu-uruhiirel sünnib aastas 37 pesakonda ja populatsiooni kasvueeldused olenevad toidu hulgast keskkonnas: kandevõime on suurim suvel, kui haljastoitu on piisavalt. Sügisel toidu vähenedes, võib uruhiire populatsioonitihedus kergesti ületada kandevõime ning suurenevad suremus ja väljaränne. Populatsiooni kasvukiirust mõjutavad rohkem sugupõlve kestus ja suguküpsusiga. Kui naine sünnitab esimese lapse 13-aastasena ja peres sünnib keskmiselt 3,5 last, on populatsiooni kasvukiirus sama suur,
annaabi.ee 
