Muinas Julle
Samal ajal, kui lohe võiles elu ja surmaga. Ta
imestus oli suur, sest ta oli lohedest ainult lugenud ja legende kuulnud. Tal hakkas
lohest kahju ning ta tundis, justkui lohe haavad oleksid talle endale hakanud
mõjuma. Ta ei tahtnud lahkuda, kuid miski sindis teda. Koopast lahkudes
suundusid nad teiste lastega mängima. Nad viskasid kivi ja jooksid võidu. Ühtäkki
kuulis Julle meeletult kisa ja karjumist Ta ei saanud aru, mis lahti on, kuid lõpuks
taipas, et lähedalasuv vulkaan oli just urskama hakanud. Nüüd sai Julle aru, mis
kummalise tahtejõul ta pidi koopast väljuma. Kõik jooksid, kuid selest polnud abi.
Kuum lava tormas meeletul kiirusel ja hävitas kõik, mis teele ette jäi. Põgeneda
polnud kuhugi. Ta nägi veel, kuidas sulalaava nendeni jõudis ja nägi ka, kuidas
üks mees vajas oma kehaga väikest last sellel hirmsal loodusõnnetuse eest. Julle
arvas juba hetkeks, et ka tema leiab seal oma õnnetu lõpu.