V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ebatavalisi
nurki moodustanud. Laudadel särasid mõned veini- ja õllekruusid; kruuside ümber
aga olid koondunud joobnud, tulest ja veinist punetavad näod. Uks paksu kõhuga ja üpris
lõbusa näoga mees suudles matsudes lopsakat, lihavat lõbutüdrukut. Keegi ebasoldat, nende
argoos «tögaja», vabastas vilistades oma vale-haava mähistest ja võttis oma terve ning
tugeva põlve ümbert ära tuhat sidet, mida ta hommikul sinna ümber oli mähkinud. Keegi
hädine seadis härja vere ja vere-urmarohu abil oma «jumala jalga» homseks korda. Paar
lauda edasi jorutas üks maopaistja täielikus palverändaja mundris, oma «Taevakuninganna»
kaebelaulu sai-milaulja tooniga ja läbi nina inisemisega. Taamal võttis noor varganägu
langetõve tunde vanalt epileptikult, kes õpetas seebitükki närima ja suust vahtu välja ajama.
Kõrval tühjendas ennast veetõbine ja sundis neljal-viiel varganaisel nina kinni hoidma, kes
sama laua ääres sõimlesid õhtul varastatud lapse pärast
annaabi.ee 
