A.dumas Kolm musketäri terve raamat
naiselikult inimlikku, kutsus temas esile piinavaid mälestusi. Ta mõtles sellele, et ükskord
palju ohutumas olukorras kui praegu tahtis ta seda naist ohverdada, et päästa oma au.
Athost haaras taas kõrvetav, palavikuline soov tappa. Ta tõusis omakorda, asetas käe
vööle, võttis sealt püstoli ja laadis selle.
Laipkahvatu mileedi tahtis karjuda, aga tema kangestunud keel tõi kuuldavale ainult
kahina, millel ei olnud mingit sarnasust inimhäälega ja mis tundus metslooma urinana.
Liibunud tumeda seinavaiba vastu, näis ta oma sassis juustega hirmu kohutava kehastusena.
Athos tõstis aeglaselt püstoli ja sirutas käe välja, nii et relv puudutas peaaegu mileedi
otsaesist. Siis ütles ta häälega, mis oli seda hirmsam, et selles kõlas kõigutamatu otsuse
rahu:
«Proua, te annate mulle otsekohe paberi, millele kardinal alla kirjutas, või ma lasen
teile kuuli pähe, vannun seda oma hingeõnnistuse juures.»
annaabi.ee 
