August Gailiti novelli "Libahunt" analüüs
päike ja lõunased pilved olid nii valged. Sääl on suured majad ning inimesed on lõbusad. Sääl
on kirik ning jumal õnnistab oma lapsi. Ja ääretud põllud sääl on täis sillerdavat vilja, nurmed
ja niidud on üle külvatud lilledega. Jõed jooksevad orgudes ning nad sulisevad. Ja inimesed
tulevad oma jumala juurde ning kaebavad talle oma häda ja üksindust." Kirjeldatav paik
sümboliseerib taevalikkust ja headust, vastupidisetlt Urgveele, mida saab samastada põrguga,
kus elu on vilets ja ühiskond kesine ning nõid teadvat põrguväravate asukohta.
Veel mõningaid kõnekujundeid novellist:
tütarlaps veekarva silmadega siniste silmadega tütarlaps
Tahaksin võtta ta külmad ja arglikud sõrmed oma käte vahele ning puhuda nende pääle kui
külmunud linnukese tiibadele. Sooviksin võtta liikumatud sõrmed ja panna need taas
elama/toimetama.
nagu ussikesed roomanud mättail näinud vaeva ja viletust
annaabi.ee 
