Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier
Hertsog oli noor ja
võimas. Ühel päeval hertsog nägi, et Tristan on õnnetu ja lasi tuua enda
laua peale koer Petit-Cru. See oli imeline koer. Ta kaelas kuldketi otsas
rippus kelluke, mis helises nii rõõmsalt, nii heledalt ja õrnalt, et seda
kuulates Tristani hing rahunes. Ta tahtis seda koera endale, et saaks
Isoldele kinkida. Ta mõtles välja plaani, kuidas saaks nii teha. Ta ütles
hertsogile, et tapaks hiiglase Karvase Urgani ja tahtis vastutasu. Tristan
saatis selle Isoldele. Kuid Isolde ei tahtnud olla üksinda õnnelik, sest ta
teadis, et kui Tristan talle koera saatis, on ta õnnetu ja Isolde tahtis ka
olla õnnetu kui Tristan on õnnetu. Ta võttis kellukese koera kaelast ja
viskas merre.
Tristan püüdis põgeneda kannatuste eest, hulkudes meredel ja kaugetel
maadel. Kahe aasta jooksul ei kuulnud ta Isoldest mitte midagi.
Ratsutas koos Gorvenaliga Bertoonimaale