Metsade sääst
kannab selgelt eelkristlikke märke kevadise urbepäeva kombestik. Urbepäeva
keskseks rituaaliks oli urbimine. Viimastel sajanditel on urbimist tehtud
palmipuudepühaga samal päeval. Selle päeva hommikul äratati pereliikmeid ja
naabreid pajuokstega lüües. Tihti oli urbijaks maja peremees või mõni muu auväärne
pereliige. Usuti, et see, kes tõuseb sängist kohe esimese oksapuudutuse peale, on
virk kogu järgneva aasta. Laisem tõusja pidi järgnevaks aastaks jääma laisaks. Urbijad
pidid okstega lüües ütlema teatud maagilisi sõnu. On teada isegi pikki urbimise laule.
Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi põllule. Urbimise
kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või
põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust,
mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest.
Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa
urbadel
annaabi.ee 
