V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Eks ta ju vandunud talle seda? Mis tunnistust talle, naiivsele,
usaldavale tütarlapsele veel enam vaja oli? Ja kas polnud kogu ses loos asjaolud enam tema
kui Phoebuse vastu? Nii jäi ta siis ootama ja lootma.
Lisaks sellele oli avar kirik, mis Esmeraldat igast küljest ümbritses, tema elu päästis,
varjas ja hoidis, ise kõige tugevam rahustaja. Selle ehituse pühalik-pidulikud jooned,
tütarlast ümbritsevate asjade usuline ilme, hardad ja helged mõtted, mis otsekui igast selle
kivimassi urbest välja hoovasid, mõjusid tahtmatult temasse. Peale selle rahustasid haiget
hinge kirikust kostvad õndsalikud ja majesteetlikud hääled. Preestrite ühetooniline laul,
koguduse vastused sellele, vahel vaevalt kuuldavad, vahel mürisevad, aknaruutude
harmooniline
värisemine, sadade trompetitena kajav orel, kolm kellatorni, mis sumisesid suurte
mesilaste tarudena, kogu see orkester oma vahetpidamata alt rahva juurest üles tornini