Laps lahutus- ja leinaprotsessis
aastat tagasi, palju varem, kui teadvustati, kui tähtis on laste eest hoolitsemine niisugustes
olukordades. Need uurimused ei anna selle tõttu palju teavet, kuidas asjakohane hoolitsus pärast
surmajuhtumit lastele mõjub. (Forlag, 1989, 34)
Uuemad uurimused, milles lapsi on jälgitud pärast vanemate surma mitme aasta vältel, viitavad
sellele, et oma vanemad kaotanud lapsed moodustavad psüühiliste probleemide seisukohast
riskigrupi. Black ja Urbanowicz (1987) on näidanud, aasta pärast lapsevanema surma oli 50%l ühe
lasterühma lastest üha häirivaid sümptomeid, kahe aasta pärast kannatas nende all 30%. Lahkunu
võib laste meeles püsida tugevamini ja kauem kui paljude täiskasvanute mõtetes. (Forlag, 1989, 34)
Kaffmann ja Elizur (1979) ja (1983) on näidanud, et paljud isa kaotanud lapsed ,,lähevad lukku"
oma kurbuses, nende lein muutub patoloogiliseks. Nimetatud uurimuste andmeil oli 40%l lastest
annaabi.ee 
