Paju Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Paju nektaririkkad õied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Päeval käivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad.
Urbijad pidid okstega lüües ütlema teatud maagilisi sõnu. On teada isegi pikki urbimise laule. Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi põllule. Urbimise kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust, mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest. Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee valmistamisel. Kuid lepaurvad olid ka üldtuntud viljasaagi ennustajad. Rippuvaid isasurbi seostati viljapeadega ja neid nimetati leivaurbadeks. Vanu, seemnetest tühjaks pudenenud ja mustunud emasurbi seostati ikaldusega ja neid nimetati näljaurbadeks. Kui leppadel oli kevadel näha ohtralt leivaurbi, aga vähe näljaurbi, pidi see ennustama leivarohket aastat. Vastupidine seis ennustas viletsat viljasaaki.
annaabi.ee 
