Läbi ajaloo on see olnud eelkõige suurte religioonide pärusmaa, kuid ka filosoofia ja tänapäeva teadus hakkab üha enam seda käsitlema. Selgitusi elule peale surma on seinast seina. Paljud usuvad, et inimese hing jääb kummitama vaimuna, satutakse taevasse või põrgu, sünnitakse uuesti kas loom- või inimkujul jne. Sellel teemal on kirjutatud ka mitmeid raamatuid (Vaimude raamat, Vaim Emanueli teadaanded, Reisikirjad vaimuilmast, Sethi raamatud, Michaeli sõnumid, Urantia, Sri Chinmoy, "Reinkarnatsiooni saladus"...) mistõttu võib tekkida küsimus: miks on käsitlused nii kardinaalselt erinevad mida sellest arvata? Kas elu pärast surma jätkub? Materialisti jaoks ei saa jätkuda, sest inimese ajutegevus lakkab. See on suhteliselt uudne seisukoht inimajaloos, kujunes välja teaduse domineerimisega religiooni üle ja on sügavalt mõjutanud kooliharidust. Tänapäeval kaitseb seda nn teaduslik maailmavaade, mida vahel nimetatakse saientismiks
olla ja jääda. "Kui inimlike õnnetuste, isekuse, julmuse, vihkamise, õeluse ja kadeduse tõusulained pekslevad ümber sureliku hinge, võite olla kindel, et on olemas sisemine bastion, vaimu tsitadell, mida on absoluutselt võimatu vallutada; see kehtib vähemasti kõigi nende inimolendite kohta, kes on usaldanud oma hinge nende sisimas elavale igavese Jumala vaimule." [1096:4] ( Tsitaat Urantia raamatust). Kui see uskliku jaoks tõepoolest nii on, siis see inimene mõtleb, et ta on oma kindluse elus leidnud ja ilmselt teda erinevad vastuseisud või rumalaks tembeldamised väga ei kõiguta. Samas tekib minu arvates selliste küsimuste arutamisel vajadus vahet teha uskumisel üksikisiku tasandil ja religioonil kui üldisel, ühiskondlikul nähtusel. Uskumine on inimesele ääretult vajalik, hoidev ja säilitav
annaabi.ee 
