Tuumafüüsika · Radioaktiivsuse avastamine Radioaktiivsus on aatomituumade iseeneslik muunudumine, selle avastas juhuslikult Becquerel aastal 1896. Ta avastas, et kui teatud aineid valgustada, siis nad kiirgavad pärast (vahel ka röntgenkiiri). Ta võttis ained ja viis päikse kätte, et päikese kiired langeksid peale. Siis pani ta need ained fotoplaadile, ilmutas plaadi ja seal oli kiirgus nähtav. Ainete hulgas olid ka uraanisoolad. Ühel päeval aga päikest polnud, ta pani uraanisoolad koos fotoplaadiga sahtlisse ja unustas need sinna. Hiljem leidis need uuesti ja otsustas plaadi ilmutada. Tema üllatuseks oli näha, et aine kiirgas ise. Becquerel leidis seega,et uraan suudab õhku ioniseerida ning uraanist tulev kiirgus ajas ei muutu. Kiirgus on omane uraanile (elemendile) mitte ühendile. Ehk siis kõik ühendid kus on uraan on radioaktiivsed. Curie'd otsisid erinevaid aineid mis kiirgavad, leidsid ka täiesti uue keemilise elemendi polloonium
m n - neutroni mass, Z - laenguarv, N - neutronite arv. 3 Vahet M = Z m p + N m n - M t nimetatakse massidefektiks. See on osakeste liitumisel kaotsiläinud potensiaalse energia mass. E = E s = M c 2 = ( Z m p + N m n - M t ) u 931,5 M eV Aatomituumade iseeneselikku muundumist nimetatakse looduslikuks radioaktiivsuseks. 1896.a. avastati Henry Becquereli laboratooriumis, et uraanisoolad kiirgavad senitundmatuid kiiri. Marie Curie ja Pierre Curie poolt avastati kaks uut radioaktiivset elementi - Ra ja Po. Peale seda avastati veel radioaktiivsed elemendid Th, Ac ning hulgaliselt nende elementide radioaktiivseid isotoope. Radioaktiivnne kiirgus koosneb kolme eri liiki kiirtest: - kiirgus kujutab enesest heeliumi aatomi tuumade voogu, see kaldub magnetväljas kui positiivselt laetud osakesed. Kiirguse läbitungimisvõime on on väike, kuid
annaabi.ee 
