Tuumaenergia ajalugu on lühike. Martin Heinrich Klaproth avastas 1789. aastal uraandioksiidi. Metallilist uraani sai aga esimest korda alles Eugen Peligot 1841. aastal. 1896. aastal avastas Henri Becquerel, et uraan kiirgab mingisuguseid nähtamatuid kiiri, mis on võimelised läbima musta paberit ja põhjustama fotoplaadi tumenemist. Ta nimetas selle kiirguse uraanikiirteks. Samal ajal avastasid Marie ja Pierre Curie, et uraanikiired on omased ka mõndadele teistele ainetele ning nimetasid need kiired ümber radioaktiivseks kiirguseks. Alles 1939. aastal avastasid Otto Hahni ja Fritz Strassmann, et uraani isotoobi 235 tuum lõhustub aeglaste neutronite mõjul, kiirates välja energiat ning veel 2-3 neutronit, mis on võimelised teisi uraanituumi lõhustama ja tekitama ahelreaktsiooni. See avastus avas tee tuumaenergia kasutamisele. Tuumareaktsioon: Uraani tuum kiirgab neutroneid ja laguneb
uraaniks. Tegelikult oli saadud aine aga uraandioksiid, mitte puhas uraan. Klaproth suri 1817.a ega saanudki oma eksitusest teada. Metallist uraani sai esmakordselt alles Eugen Peligot aastal 1841. Aastal 1896 avastas Henri Becquerel, et uraan kiirgab mingisuguseid nähtamatuid kiiri, mis läbivad musta paberit ja põhjustavad fotoplaadi tumenemise. Ta nimetas neid uraanikiirteks. Umbes samal ajal avastasid Marie ja Pierre Curie, et nn ''uraanikiired'' on omased ka mõnedele teistele ainetele (nt tooriumile) ja nad nimetasid need kiired ümber radioaktiivseks kiirguseks. 1898. aasta keskel avastas abielupaar Curie veel ühe radioaktiivse elemendi poloonoiumi ja viis kuud hiljem raadiumi. Aatomituuma avastas oma katsete käigus E.Rutherfor 1911. aastal . Uraanituumast energiasaamise alguseks oli aga Otto Hahni ja Fritz Strassmanni avastus aastal 1939, mis näitas, et uraani isotoobi
avastanud. Ikka veel tehakse tuumaenergias uusi avastusi ja saadakse aegajalt midagi uut teada. Tuumaenergia ajalugu: *1789.a avastas Martin Heinrich Klaporoth aine, mille ta nimetas uraaniks. Tegelikult oli saadud aine uraandioksiid, mitte puhas uraan *1841.a sai Eugen Peligot esmakordselt metallist uraani *1896 tegi Henri Becquerel avastuse, et uraan kiirgab mingisuguseid nähtamatuid kiiri. Ta nimenat selle kiirguse uraankiirteks *Umbes samal ajal avastasid Marie ja Pierre Curie, et nn uraanikiired on omased ka mõnedele teistele ainetele ( nt tooriumile) ja nad nimetasid need kiired ümber radioaktiivseks kiirguseks *1898a. Avastas abielupaar Curie veel ühe radioaktiivse elemendi polooniumi ja raadiumi *1911a. avastas E. Rutherford oma katsete käigus aatomituuma *1939a. avastasid Otto Hahn ja Fritz Strassmann er uraani isotoobi 235 tmm lõhustub aeglaste neutronite mõjul, kiirates välja energiat ja veel 2-3 neutronit, mis on omakorda võimelised
ta nimetas uraaniks. Tegelikult oli saadud aine aga uraandioksiid, mitte puhas uraan. Klaproth suri aastal 1817 ega saanudki oma eksitusest teada. Metallilist uraani sai esmakordselt alles Eugen Péligot aastal 1841. Aastal 1896 avastas Henri Becquerel, et uraan kiirgab mingisuguseid nähtamatuid kiiri, mis läbivad musta paberit ja põhjustavad fotoplaadi tumenemise. Ta nimetas selle kiirguse uraanikiirteks. Umbes samal ajal avastasid Marie ja Pierre Curie, et nn "uraanikiired" on omased ka mõnedele teistele ainetele (nt tooriumile) ja nad nimetasid need kiired ümber radioaktiivseks kiirguseks. 1898. aasta keskel avastas abielupaar Curie veel ühe radioaktiivse elemendi polooniumi ja viis kuud hiljem raadiumi. Aatomituuma avastas oma katsete käigus E.Rutherford 1911. aastal. Uraanituumast energia saamise alguseks oli aga Otto Hahni ja Fritz Strassmanni avastus aastal 1939, mis näitas, et uraani isotoobi 235 tuum lõhustub aeglaste
boulevard Kellermannil. Doktor Curie´st oli palju abi, ta veetis suurema osa ajast koos oma lemmik lapselapse, Iréniga ning neist said parimad sõbrad. [1, 2] 2.2 Raadiumi avastamine 1897. aastal sattus Marie lugema prantsuse füüsiku Henri Berquereli töid, mis olid selleks ajaks juba aasta vanused. Töös oli Berquerel uurinud haruldase metalli, uraani, sooli ning avastas, et uraani soolad andsid spontaanselt, ilma valguse eelneva toimeta, tundmatu loomusega kiiri. Veel võisid uraanikiired tühjaks laadida elektroskoobi, tehes ümbritseva õhu elektrivoolu juhtivaks ning kui uraaniühend asetati musta paberisse mässitud fotoplaadile, mõjutas ühend seda läbi paberi. Füüsik tegi ka kindlaks, et need omadused ei sõltunud eelnevast kiiritamisest ja nad püsisid, kui uraaniühendit oli hoitud kaua pimedas. Marie´d huvitas see niivõrd, et ta otsustas sel teemal teha oma doktoritöö. [1] Järjekordselt tekkis proua Curie´l probleeme ruumide leidmisega, kuid sai lõpuks
annaabi.ee 
