vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut jõledust kirja panen. Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –, valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne; aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata. Sukeldusin taas prassinguisse ja uputasin peagi veinis igasuguse mälestuse sellest teost. Vahepeal kass aegamisi toibus. Kaotatud silma koobas pakkus, tõsi küll, hirmsat vaatepilti, aga loom ei paistnud enam valu kannatavat. Ta luusis endiselt majas ringi, ent nagu võis oodatagi, põgenes kabuhirmus minu lähenedes. Nii palju oli mulle mu vanast südamest veel alles jäänud, et mind kurvastas see ilmne põlguseavaldus olevuse poolt, kes mind kunagi oli nii väga armastanud. Aga see tunne andis peagi maad pahameelele
laagrisse. Siis võtsin kirve ja lõin ukse sisse. Tagusin ja raiusin sealjuures tublisti. Viisin sea sisse ja kandsin taha laua juurde; siis lõin talle kirvega kõrisse ja panin ta maha, et veri maha jookseks -- ütlen maha, sest see oli maa: kõvaks tambitud maapind, mitte laudpõrand. Hea küll, seejärel võtsin vana koti ja panin sinna hea hulga suuri kive -- nii palju kui ma jaksasin kanda -- ja vedasin koti sea juurest ukseni ja läbi metsa alla jõe aarde. Sinna uputasin koti, ja see vajus põhja, nii et midagi ei paistnud. Oli selgesti näha, et midagi oli üle rohu veetud. Tahtsin kangesti, et Tom Sawyer oleks seal olnud; teadsin, teda oleks seda laadi asi huvitanud. Tema arust oleks see pööraselt põnev olnud. Keegi ei võinud niisugustest asjadest rohkem lõbu tunda kui Tom Sawyer. 245 Hüva. Viimaks kitkusin endal mõned juuksed välja, tegin kirve hästi veriseks, kleepisin juuksed sinna külge ja viskasin kirve nurka
annaabi.ee 
