Holokaust
Laagris oli tüüfuseepideemia. Senini ei saa ma aru, miks meid,
haigeid, maha ei lastud, vaid laatsaretti pandi. […] Kui palavik langes, said haiged suure portsjoni leiba, et
jõudu koguda. Suure, terve viilaka leiba.
[…] Ühel päeval tuli käsk laager likvideerida. Ja järjekordne üleviimine – seekord Kiviõli laagrisse. Sinna
saadeti kakssada inimest. Liikusime jalgsi. Eestlastest valvurid panid asjad vankrile ja rakendasid meid
sinna ette. Oli talv, ümberringi lumi. Uppusime lumme, lumi lämmatas meid, magasime, sukeldunud
lumme. Sada kilomeetrit piina. Olin vaevalt elus, sest pärast tüüfuse põdemist olin veel nõrk. Pea käis
ringi. Taarusin vaevaliselt, ühtelugu peatudes. Teadsin, et mahajääjad lastakse maha, kuid edasi minna ei
jõudnud. Nisan nägi seda. Viimased kilomeetrid kandis ta mind kätel. Päästja. Nii me läksime: päeva, öö ja
veel ühe öö, kuni lõpuks jõudsime eesmärgini – Kiviõli laagrisse.
annaabi.ee 
