V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tool kassiga tohutu kisa ja kära saatel rahvale pähe kukkus.
Küllap meister Pierre Gringoire'il (temap ta oli) oleks tulnud raskeid arveid õiendada nii
naabrinaise kassi pärast, kui ka kõigi ümberolijate muhkude ja kriimustuste pärast, kui ta ise
üldist jahmatust ära kasutades poleks kirikusse saanud põgeneda, kuhu Claude Frollo talle
märku oli andnud järele tulla.
Katedraal oli juba hämar ja tühi. Kõrvalkäigud uppu-sid pimedusse ja lambid hakkasid
kabelites sätendama nagu tähed süsimustade võlvide all. Ainult fassaadi suur rosett, mille
värvirikkaist ruutudest loojuva päikese kiired läbi paistsid, hiilgas hämaras otsekui
teemantide räga, heites oma silmipimestava värvijoa löövi teise otsa.
Kui nad mõne sammu edasi olid läinud, nõjatus dom Claude vastu sammast ja vaatas
teravalt GringoireMle °tsa. Seda pilku Gringoire ei kartnud, ehkki tal oli häbi, et auväärt ja