Jaanipäev
"Siin polegi lehma..." alustas Anna. Aga siis tuli talle meelde, et ei tohi rääkida. Me
hakkasime turtsuma - kõik kolmekesi. Poisid aga naersid.
"Te ei tohi sedaviisi turtsuda," ütles Lasse. "Pidage meeles, et te naerda ei tohi!"
Seepeale me hakkasime veelgi enam turtsuma. Poisid keksisid kogu aeg meie ümber,
sikutasid meid juustest ja näpistasid käsivarrest lihtsalt selleks, et meid naerma ajada. Ja meie
ei saanud neid eemale peletada, sest me ei tohtinud ju rääkida.
"Uppelipuppelimukk!" ütles Lasse.
See polnud õieti põrmugi naljakas, aga kuidas me Britta ja Annaga selle üle naersime.
Toppisin endale taskuräti suhu, aga see ei aidanud, sest naer pääses ikkagi piuksuga välja.
Ehkki, kui me üheksandast aiast üle olime saanud, jätsime naermise ja olime ainult vihased
poiste peale, et nad meil kõik ära rikkusid.
Ma panin ikkagi oma üheksa lille padja alla. Need olid: üks tulikas, üks nõiahammas, üks
annaabi.ee 
