Minu esimesed triibulised
Tahtsime kindlasti tol ööl
pidutseda ning ühtäkki avastasin tagataskust kolm varem saadud flaierit.
Keegi polnud meist pealinnapoiss ning vindise peaga puudus meil
orienteerumisvõime. Pärast pikki otsinguid suutsime me siiski otsitud tänava üles leida.
Uus kogemus erutas meid ning ühtäkki oligi järjekord niivõrd palju edasi liikunud, et
seisime klubi turvameestega vastakuti. Seisime kindlalt ja julgelt nagu kolm musketäri,
upitasime end koguni kikivarvukile, et veidigi pikemad tunduda. Paraku ei veennud mu
sõbrad turvamehi ning neil paluti dokumendid esitada.
Üllatus, et me kõik sisse ei saanud valdas meid kõiki kolme. Sobrades oma
taskutes, mis meenutasid Tootsi omi, suutsin ma õnneks kiirelt telefoni leida. Helistasin
oma täisealisele sõbrannale, Keevitaja-Tiinale, kes on kümnepunkti skaalal väärt üheksat
punkti, kes oli meeleldi nõus minuga õhtut veetma. Sõbrad läksid oma teed. Ma ei
annaabi.ee 
