Vasturääkivused ja uperpallid Vahitorni ühing väidab, et ta on Jehoova organisatsioon ning Jumala ainus kanal vaimuliku juhatuse edasiandmiseks tänapäeva inimestele.21 Ta rõhutab, et Vahitorn on "organisatsiooniline raamat" ning seda ei saa mõista üksikisikud, olgu nad nii siirad kui tahes. Ent kuidas saame usaldada oma igavese saatuse organisatsiooni hooleks, mis oma lühikese olemasolu jooksul on kokku kuhjanud sellise haletsusväärse hulga õpetuslikke vasturääkivusi ja uperpalle? Vaatame järgmisi näiteid pidevalt muutuvast vahitorni-teoloogiast. 1975. a. õpetas VPTÜ, et mees, kes külvab seemet tähendamissõnas sinepiivakesest (Mt 13:31), on Saatan. Samal aastal veidi hiljem õpetas Vahitorni ühing, et külvaja on Jeesus.22 Sarnane vahejuhtum esines 1978. a., kui VPTÜ ütles, et "Alfa ja Oomega" Ilmutuse 22:12-13 on Jehoova (so. Jumal-Isa) ning viis nädalat hiljem õpetas, et need salmid käivad Jeesuse kohta.23
Ta esimene raamat ilmus aastal 1954 ja see oli pikem värsslugu, „Kuidas leiti nääripuu“. See raamat on üks ühele samas kujunduses ilmunud hiljemal ajal nimega „Kuidas leidi jõulupuu“. 60ndatel ilmus „Pilleriini lood“ ja „Krõll“. Ain Kaalep – Ta saab hiljem tuntuks klassikalist vormi kultiveeriva autorina. Ta peab tähtsaks vormi tõlkimist. See kokkupuutepunkt tollaste otsingutega on olemas. Retseptsioon teeb uperpalle – võime küll öelda, et tegelemine antiikkultuuriga ja klassitsistlik värss, aga kõige tuntum tekst on ikkagi laulutekst „Tihemetsa Tiina“. Kaalepist saab varakult (50ndate 60ndate vahetusel) kirjanduselu juhtfiguur ja õpetaja. 80ndate aastate lõpus pannakse Kaalepi juhtimisel käima ajakiri „Akadeemia“. Kross, Niit ja Kaalep on veidi nagu hilinenud põlvkond autoreid. Need
annaabi.ee 
