Kasvatus eri kultuurides
igaühel oma kindel koht ja eluprogramm ning sellega koos ka oma käitumisviis
ühiskonnas.
Seega oli kasvatusideaal diferentseeritud: braahmanile oli oluline puhtus ja õiglus,
ksatrijale mehisus ja julgus, vaisjale töökus ja suudrale alandlikkus. Nende nõudmiste
kohaselt eri sotsiaalseid gruppe kasvatatigi.
Kasvatuses oli tähtis inimest kujundav tegur arvukate rituaalide selgeksõppimine ja nende
pidev kasutamine. Kasvatuse seisukohast oli üks olulisemaid rituaale pühitsemisrituaal
upanajana, mille pidi braahmani laps sooritama kaheksandal eluaastal, ksatrija laps
üheteistkümnendal, vaisja laps aga kaheteistkümnendal eluaastal.
Manu seadused soodustasid igati tarkuse- ja teadmishimu. Täielik alluvus ja kuulekus olid
teadmiste omandamise põhialus.
Manu seaduste järgi oli hea kasvatusega inimene see, kes oskas õigesti käituda. Õige
käitumine oli , aga see, mis vastas traditsioonidele. Tuli jäljendada eelmisi põlvkondi.
annaabi.ee 
