Lydia Koidula ja Juhan Liivi eluteemalise luule võrdlus
Ei sinagi /
kaua enam oota! ../" Hingehaavu süvendas veel see, et Lydial avastati vähk. Naise
unistuseks oli surra kodumaal. ,,.. Sinu põue tahan heita / ma kord viimse unele / .."
Juhan oma kodumaad nii hellalt ei armastanud, kui Lydia. Mehe arvates on Eestimaa
lagunenud ning korrapäratu. ,,Eile nägin ma Eestimaad! / Lagunud talumajasid! / Oh
kui rammetuid rajasid! /.." Lisaks oma isamaa kritiseerimisele, Liiv ei salli ka eesti
rahva loomingut.
Oh sa unustud, oh sa põlatud,
Oh sa meelega mahatallatud,
Oh sa sapist ülekallatud,
Oh sa eeslitest i i a- tud eesti kunst!
Koidula seevastu kiidab eestlase töökust ning ühtekuuluvustunnet. Kirjanik väidab, et
vaatamata raskustele on eestlasel alati selged sihid ning viimane suudab oma
eesmärgid saavutada.
Teid ma teretan, Eestimaa pojad
annaabi.ee 
