Tõde ja Õigus II Terve tekst
Nõnda on minu tahe. Elevandid,
lõvid, tiigrid, -- maha! Saurustele järele! Metshärjad, põdrad, hirved, tuurad, kaljukitsed -- kõik
maha ja neist ei jää mälestustki! Nõnda tahan mina. Miks? küsite teie. Neid pole enam vaja --
vastan mina. Mida vaja, seda kasvatan ise. Oli kord saurus, aga nüüd olen mina ja saurusi pole
enam vaja, sest mina olen sauruste saurus. Jällegi naerate? Te unustate, et enesega mõtlen
ma inimsugu üldse."
Tõepoolest unustasidki kuulajad iga silmapilk, et kõneleja mõtles enesega inimsugu või inimest
üldse, sest ta oskas ju nõnda rääkida, et kõik nägid just tema kõhetus kogus ja prillitatud silmis
inimsoo kehastust. Aga kui ta seadis enda mõne sauruse kõrvale, siis ajas see tahes või
tahtmata naerma, sest enda võrdlemine sellega oli palju naljakam kui asumine kogu inimsoo
esindajaks klassis laual.
,,Kord oli elevandil, lõvil ja tiigril suur tähtsus, aga inimene on nad oma varju jätnud. Või peab
annaabi.ee 
