Vankrirattaq
noorõmbapuulsõ taluperemiihi poja. Eeläõdagune simman kõrvalküläh andsõ
tunda. Pääq olli olgõ pääl ilmadu rassõq ja suuh olli vist kassiq kusõl käünü.
Möldre veski paisu alt juudu vesi oll lämmi ja es taha sukugi pääd ravitsõda. Volli
löüdse, et ei avita siin miski, piät koskilt pääparandust saama. Poolõ versta päält
nakas Kribu talu paistma. Peremiis oll vahtsõ vankriratta aidakaartõ veere alla
tahenõma säädnü. Tii vei Kribu aida takast müüdä ja ku untsandsgu aidaga
kohaguti saiva, läts Kolla haigõn pään palama tulõkõnõ. Ega Kribu peremehel
kotun õks viina ei olõ ja kitsivõitu ka tõõnõ, sis ei lääq küsümägi. Võtami paremb
vankriratta üten. Ratta ruttu kangli alla ja viil rutõmbale mõtsa varju. Kribu
peremehel katõraudnõ, kes tuud tiid, mis saa, ku näge. Pääle mõtsa tõmsiva pisu
hinge ja pidäsivä plaani. Kolla sis arvas, et läämi Juurõ Augusti poolõ. Tuul suur
talu, hulga sulatsit, noidõ jaos õks midägi hoitas
annaabi.ee 
