E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
hüpas käe süla kõguselt alla, istus saani ja kadus pimedusse, enne kui väja saadetud
tagaajajad teda veel korra näa oleksid saanud.
Agnes, keda kongi tagasi oli viidud, pö orles unetult oma kõal asemel. Mure ja ahastus
vaevasid ta süant, sest ta ei teadnud veel, kas Gabriel oli õnega pä asenud võ tagaajajate
käte sattunud. Umbes tunni aja päast kõises kongi-ukse lukk. Uks läs lahti ja abtiss astus
sisse, pahemas käs lütrit põeva vahakü unlaga ja mitme nö origa piitsa kandes. Abtissi
näst oli näa, et ka tema silma uni ei olnud saanud. Ta tõbas ukse enese jäel kõasti kinni,
seadis lütri mü uriaugu aare peale ja üles Agnesele, kes imestades asemelt tõsis: «Võ see
ongi sinu armuke?»
Kogu neitsilik uhkus, kogu endine kangekaelsus äkas selle pilkava sõa juures korraga
Agnese süames.
«See on minu kihlatud peigmees,» kostis ta rahulikult.
«Kena peigmees, seda ei võ salata,» pilkas abtiss. «Ja juba kihlatud