augud tekkima alati, kui ainet surutakse piisavalt tugevasti kokku. Kuigi musti auke ei ole kunagi nähtud, on astronoomid siiski identifitseerinud palju selliseid objekte ja teinud seda jälgides nende ümber pöörleva aine liikumise eripära. Damour ja Soloduhhin väidavad aga nüüd, et sellised struktuurid võivad tegelikult sama hästi olla hoopis kosmilised ussiaugud, mis kujutavad enesest mullistusi aegruumis ning ühendavad seeläbi erinevaid universume. Kui sa kujutad universumit ette kahemõõtmelise lehena, siis oleks ussiauk justkui toru, mis ühendab kahte erinevat lehte ehk siis kahte erinevat universumit kõigi oma lugematute tähtede, planeetide ja galaktikatega. Füüsikutepaar võttis eesmärgiks selgitada välja, millised peaksid sellised kosmilised ussiaugud välja nägema ja avastasid oma üllatuseks, et nende omadused meenutaksid peaaegu üks-üheselt musti auke.
teistes maailmades pole – aktuaalsuse omadus – kuid me peame kasutame sõna „akuaalne“ sama palju kui kasutatakse sõna siin ja nüüd, et saaks näidata meie positsiooni. Kusiganes maailmas keegi on, siis nende aktuaalsus eraldub sellest maailmast. Võimalikud maailmad on konkreetsed, kus eksisteerimine ja aktuaalsus pole samad – on olemas asju, mis pole aktuaalsed ja individuaalid eksisteerivad ainult ühes maailmas. On olemas lõplikuid eksisteerivaid universume, kus nt eksisteerivad ükssarved, aga mitte meie maailmas. Me räägime, et eksisteerivad mingid asjad, aga need asjad eksisteerivad maailmas, kus räägitakse nendest asjadest. Kui ma ütlen millegi kohta, et see on aktuaalne, siis sellega öeldakse, et see on osa sellest maailmast – maailmast, kus mina(rääkija) on. Maailma-analüüs on siis selline, et kui öelda, et miski on aktuaalne, siis sellega öeldakse, et see miski on ruumis-ajaliselt seotud minuga(rääkijaga)
annaabi.ee 
