Tõde ja Õigus II Terve tekst
karjus murtud vene keeles (isegi Indrek taipas, et direktori vene keel oli hoopis murtud):
,,Kopfschneider! Schinder! Miks pole all toas kedagi? Miks olete teie siin? Härra Maurus ütleb
tuhat korda: alttuba ei tohi kunagi tühi olla. Ikka võib keegi tulla, süda ööselgi võib, härra
Mauruse juure võidaks ikka tulla. Minu juures käib palju inemisi, mõistad? Palju! Inemine tuleb,
tahab härra Maurusele raha tuua, sest tema tahab õppima hakata, tahab universiteeti minna
tudengiks, -- aga teid pole all. Pole kedagi all! Alttuba on tühi. Kas oli alttuba tühi?" pöördus
direktor äkki Indreku poole.
,,Jah oli," vastas Indrek, kuna kõigi lauasistujate silmad tema poole pöördusid ja suud naerule
kiskusid, ilma et Indrek õieti oleks taibanud miks.
,,Aga ma olin ju all, kui see tuli," ütles poiss direktorile, näidates Indreku poole.
,,Teie olite, aga praegu enam ei ole. Mis siis, kui just praegu keegi tuleb ja kõlistab? Kuulete teie
siiamaale
annaabi.ee 
