Filosoofia ja ühiskonna arengu paralleelid tööstuslikust revolutsioonist vesinikpommini
õnnestunud. Pigem jõudis psühhoanalüüsi rakendamisega ühiskondlikele nähtusele Freudist
kaugemale tema protezee ja hilisem oponent C. G. Jung, kelle inspiratsioonist pakatavad
teooriad kollektiivsest alateadvusest ja arhetüüpidest on tänapäevani ühed tõsiseltvõetavamad
katsed hõlmata teaduslikult ekstrasensoorseid nähtusi.
Ometigi näib Oidipuse kompleksile psühhoanalüüsi pealiini poolt pakutuid edasi arendavate
keelekriitiliste süvakultuuriliste universaallahendite leidmine, mille võimalikkusele näib
Freud vihjates viitavat oma tippteoste viimastel lehekülgedel, meeletult paljulubav,
plahvatuslik ja käestlibisev uurimisvaldkond. Küllap on see ka üks põhjusi, miks
psühhoanalüüs on troonilt heidetud, ent Freud jätkab semiootika piire nihutavate mõtlejate
inspireerimist. Pole patt hõigata, et kogu post-eesriide tagune, on freudismist kui värskelt
kallatud eetrist läbi imbunud. Lacan, Zizek, Kristeva, aga ka Foucault, Derrida,
annaabi.ee 
