iidoli - Carl Gustav Jungi - seisukohale teatavate kollektiivsete aprioorsete tõdede olemasolusse. Müüt tõuseb justkui alateadvuse hämarusest, ta pole teadlikult tekitatud, tema olemasolu on paratamatu. Mati Unt püüab oma mütoloogiate väärtust tõsta entsoklüpeedilise faktide kuhjamisega, enamik lühijuttudest ongi justkui teatmeteose peatükid (Kahvel, Kartul, Köha, Prillid, Raha, Sõrmed, Vihmavari jt.). Nii Barthes'i kui Undi mütoloogiad püüavad haarata universaalet - ajaloolisi, poliitilisi, etnograafilisi kui kosmilisi nähtusi. Objektide valik jätab raamatule postmodernistliku hõngu - võrdse mängulisusega uurib Unt edetabelit ja idealismi, vihmavarju ja Kalevipoega, pornot ja prussakat. Müütide lahtimõtestamise käigus kasutab ta nii klassikute tsitaate kui igapäevaelu kirjeldusi. Nii näiteks seisavad idealismi peatükis kõrvuti argooga "vürtsitatud" kirjeldus Kadrioru huligaani käitumisest ja mõtisklus
annaabi.ee 
