Vonnegut abiellus 1945 oma lapsepõlvesõbratari Jane Coxiga ja nad said kolm last. 1984. aastal üritas kirjanik end tappa unerohu ja alkoholi seguga, kuid ta leiti õigel ajal ja päästeti. Oli humanist. Tema raamatuid avaldati palju Nõukogude Liidus. Sõjast naastes elasime kõik üle Teise maailmasõja järgse majanduskriisi. Ja me tahtsime ehitada paremat maailma, sest nii palju oli teha, nii palju tuli uuesti üles ehitada. Me unistasime Utoopiast. Ei, me ei pidanud end sugugi kadunuks. Mõningaid ta raamatuid on isegi põletatud. Paljudele inimestele on väga vastukarva, et George Bush on USA president. Mida teie sellest arvate, et Ameerika president on George Bush? Noh, ta on terve planeedi president, nii et kuidas saaks mitte hoolida? Ta ei meeldi meile põrmugi ja mulle on vastumeelt elada jõhkras riigis ja jõhkra rahva keskel. Me ei ühine ühegi rahvusvahelise keskkonnalepinguga, me tapame planeeti
(Märt Avandi), Erik (Juss Haasma), Uxi (Tauno Makke) Ambo (Margus Prangel), Aare (Anti Reinthal), Kilu (Imre) (Mihkel Roolaid), Tarvo (Ivo Uukkivi) ja Mattias (Kristo Viiding) See lugu rääkis neljast poisist ja sellest, kuidas nad koos üles kasvasid. Neil oli unistus saada kuulsateks rockmuusikuteks. Lavastuses oli näha ka laste kasvatamist nii heas, kui halvas. Lugu on ka sellest, kuidas me lapsena unistasime ja kuidas me neid unistusi mäletame. Esimeses vaatuses toimus tegevus laste kodus. Seal said tuttavaks kaks erinevat pere. Lapsed õppisid üksteist tundma ja hiljem nad sõbrunesid. Kui nende vanemad teada saavad, et lapsed huvituvad muusikast, siis ühed vanemad innustavad oma lapsi, teised aga tahavad lapsi muusikast eemale tõrjuda ja neile lihtsat töö tegemist õpetada.
fotoaparaatidest või filmi ajaloost rääkinud. Ka arhitekt pani mu silmad särama terve aeg oli huvitav kuulata tema elulugu ja vaadata pilte, millel olid tema disainitud tööd. Minu arvates võiks juba põhikoolist tulla keegi elukogenud oma erialalt, kes valmistaks kogu tunni ette. Kui näiteks keemik klassi ette tuleks, siis võib olla mõni laps näeb, kui huvitav see on ja jääb selle üle rohkem mõtlema. Väiksena me kõik unistasime millestki, aga kui me teismelise eas ainult teooriat pähe õpime, tekib teadmatus sellest, mis meile tõeliselt meeldiks. Enam ei ole mõtet õpetajal anda pidevalt samu loenguid, vaid saaks tegeleda olulisemate asjadega nagu õpilaste motiveerimine ning aitamisega nendes asjades, millega õpilane hädas on. Nad võiksid õpetada lapsi liidriteks ja lasta neil huvitavaid probleeme lahendada. Juhtimisoskus muutub tänapäeva maailmas üha olulisemaks, sest maailm muutub väga kiiresti
annaabi.ee 
