"Tants maailmade vahel" - Retsensioon
igasuguse hellituseta. Sellistel puhkudel purunes bändi ja orkestri vaheline
vastasseis ja partiid sulasid ühte. Pinge kruviti üles ja järeleandmisi tehti vaid
selleks, et taas massiivse lainena tagasi tulles kuulaja esteetilist närvi valusalt
näpistada. See valu oli magus ja mõjus lunastusena, kuna lõpuni minek vabastas
kogunud pingetest. Koosmängu hinnates ei saa jätta mainimata ka
sopransaksofoni ja kitarri uskumatult puhast unisooni.
Teose lõpupoole tundus, nagu hakkasid kõik partiid otsima mingit ühisosa või
vähemalt üksmeelt. Kuna mitu osa oli lõppenud sõna otseses mõttes
plahvatusega, mõnikord isegi suure plahvatusega, tundus loogiline oodata mingit
vormilist sümmeetrilist lahendust. Seetõttu mõjuski "otste kokku tõmbamise"
asemel nende lahti harutamine troobina. Varieteetlik lõpplahendus jäi otsekui
tühja ruumi rippuma ega puhastanud õhku.
annaabi.ee 
